Lisasin teile ka Teje blogi lingi. Saate tutvuda ja midagi põnevat lugeda.
Ühesõnaga, pakkusin juba enne suve,et võiksime perepilte tegema minna kuna, polnud neid veel peale uue lapse sündi pildistanud. Mõeldud tehtud, pildid tegime siin samas Lääne-Virumaa kandis. Pildite taustal on imeline eestimaa loodus.
Juba ammu olime Terjega tahtnud pildistama minna ja alles paar nädalt tagasi saime mahti seda teha. Minu sooviks oli sügisene pildistamine väljas kus on palju värvi . Mis annaks fotodele ka edasi sügise tunnet.
Ülesse lisasin ma Terje blogi ole hea kui mahti saad viska pilk peale.
See postitus on natukene ajast ja arust aga ma ikka teen selle ära. Nagu ikka öeldakse : “Parem hilja kui mitte kunagi” ühesõnaga , käisin vanematega märtsi alguses Valastel. Kuna ma tahstin sinna minna, tegin vanematele pakkumise ja käisimegi seal ära. Sõitu alustasime 10 aeg hommikul, jõusime sinna suhteliselt vara rahvast väga polnud, saime õigel ajal tulema siis hakkas rohkem rahvast sinna liikuma. Nüüd on joa juures avatud ka trepp kust saad alla minna ja juga paremini näha. Pean tunnistama läksin 3 treppi alla rohkem ei julgenud kuna trepp on metallist ja lumine. Okei see polnud ainus põhjus, tegelik põhjus on hoopis see, et ma kardan treppe järske, kõrgeid, läbipaistvaid. Mina ei käinud alla vaid värisesin üleval, omal libeda tallaga saapad jalas. Iseenest ma millesti ilma ei jäänud. Sain oma pildid kätte ja sain selle nähtud ja siis hakkasimegi tagasi suunduma.
Ilusat 2019 aastat teile kõigile, minu poolt. Uskumatu on see, et seda aastata on olnud juba 27 päeva. Aeg läheb ikka väga kiiresti, ning koguaeg on käed ja jalad tööd täis. Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Olen pidevalt tööl käinud kahe maja vahet + siis sünnipäevad, Viru raba, ning on olnud ka teisi toredaid hetki. Millest kuulete peagi ning näete ka pilte.
Täna hommikul tõusin peale, pärastlõunat . Ja aknast välja vaadates avastasin ma, et küll on alles imeline ilm. Et täna pean kindlasti kaamera kaasa haarama ja minema välja jalutama. Mõeldud ja tehtud ning 1.5 tundi ilusa krõbeda ilmaga sai paksus lumes sumbatud kui ka niisama rahulikult jalutatud. Minu liitus ka sugulane Jaanika oma lastega, kellega saime isegi kelgutada . Tuleb tõdeda, et see aasta on ilmataat meile imeilusa rohke lumega talve kinkinud küll minul siin kodukadis on palju lund. Kuid linnas, pole ü
Rabamatkale otsustasime minna koos Tiiu ja Annelyga. Teekond sinna oli pikk mööda metsa ja kitsaid teid. Jõudsime sinna rajale tegelikult raja lõpust kus meie alustasime oma matka. Ilm oli suurepärane , päikseline ja soe . Polnud liiga kuum, olin hämmingus vahepeal oma lindudest. Keda kõiki ei suutnud pildile saada. Juttu jätkus meil kauemaks, hiljem matka lõppedes otustasime ujuma minna Kalijärve äärde , kus oli mõnus soe vesi. Mõnus viis matka lõpetamiseks. Peale seda suundusime juba koju.
Tiiu tegi ettepaneku minna, matkama altja oandu matkarajale. Seda me tegimegi ning ema tuli sammuti kaasa meiega. Matk oli iseenesest ilus ja tore , kuid ainukene halb asi selle juures oli parmud ja sääsed hammustasid mõnuga meid. Tunni ja kümne minutiline matk oli mõnus vaheldus kas kodus olemisele, tubastes ruumides olemine. Matka pikkuseks oli 5.98 km, mis möödus ilusas looduses ning linnu laulu saatel.
Männikjärve raba on siiani üks minu lemmikutest. Seekord sai siis teisuguse ilmaga seda külastatud. Õnneks ei kohanud me rästikuid, neid seal muidu palju. Käsime seal Tiiu , Renaldo ja Alexiga . Tutvustasime natukene meie rabasi neile. Väga mõnus jalutuskäik oli.
Männikjärve raba asub Jõgeva maakonnas. Rada on ise 7,3 km pikk, ühekorra olen selle läbinud. Rajale minnes kohtab hobuseid, muidugi peatusime seal ja andsime neile rohtu. Meie kõndisime vaatetornini ja sealt natukene maad edasi ja siis tulime juba tagasi sest sadama hakkas.