Pikk madu on vajutanud oma külma suu 

mu südamesse.

Ah, kui kahvatud mu palged!

Veel mõni päev

ja olen surnud, 

Kui tuhmiks on läinud mu silmad!

Vaatan aknast välja.

Ääretult kaugel vilistab rong.

Olen täiesti üksi, ja suure mao külm suu

on vajunud mu südamesse.

Ma ei kisenda,

kes mind kuuleks! 

 

– Katrin Vala